Ferrante looming ikka külmaks ei jäta. Lõppes ka igati põnevalt, nii et proovin neljanda raamatu esimesel võimalusel enda valdusse saada.

Oh sa raisk. See teos suutis nii edukalt mind panna teises suunas vaatama, et lõpp tuli nii ootamatult. Sellist kogemust pole küll tükk aega esinenud.

Mis mulle muuhulgas väga meeldis, oli see, kuidas teos oli näidendi vormi pandud. See illustreeris teose konteksti imehästi, eriti arvestades Claire'i tausta. Kuigi ma tavaliselt näidendeid väga ei loe, siis antud juhul näidendivorm tegi selle teose kordades kergemini jälgitavaks, kuna krimiraamatutes häirib mind tihtipeale just see, kui süžeed põrgatatakse ajas edasi ja tagasi.

Ferrante teoste lugemise elamus ja tema jutustusoskus on hea nagu ikka, kuid mul tekkis selle teose puhul tunne, et oleks võinud nelja raamatu süžee panna veidi kokku kolme raamatusse.

Võib-olla see oligi teadlik stiililine võte ja autor meelega tahtiski raamatute sündmuste kulgu graduaalselt aeglustada, kui arvestada, et esimene ja teine raamat rääkisid Elena ja Lila noorusajast ja vananemise käigus hakkas ka elutempo aeglustuma.

Lugu ise oli muidugi põnev nagu alati, aga sündmuste kulgemise tempo oleks võinud olla kiirem. Mul tekkis lugemisse mitu korda vahepeal paus sisse, kuna tegevustiku aeglus muudkui venis ja see muutis lugemiskogemuse kohati isegi ebameeldivaks.