Appiiii. Ma ei suutnud seda raamatut käest panna, sest ma lihtsalt pidin teada saama, mis edasi juhtub. Oii, kui jõhker oli selle perekonna lugu. See tekitas nii palju vastukäivaid enesesiseseid emotsioone. Samas sain iseenda jaoks palju selgemaks enda vaated kogu olukorra suhtes. Õnneks on ka tänapäeva tehnika piisavalt arenenud, et saab potentsiaalselt vältida sellist fiaskot. Ma seda teost lugedes vist vaevu hingasin, sest Beni sünnile järgnenud riskantsetest olukordadest saati ma olin õudusest tarretatud, kui väändunud arengu ja mõttemaailmaga võib olla vaid väike laps ja kuidas see tervet perekonda mõjutada võib.

Edasist postitust vaata siit: https://tuuldekadunudsosinad.wordpress.com/2022/11/09/doris-lessing-viies-laps/

Krahmasin selle teose raamatukogu riiulilt esialgu pealkirja pärast, sest see kõlas väga intrigeerivalt. Kuigi laste saamine mu järgnevasse viisaastakuplaani ei kuulu, oli see väga huvitav lugemine. Panin üsna mitmed nipid kõrva taha, mida tasuks põngerjate tekkimisel rakendada, et nendest võimalikult iseseisvalt mõtlevad tegelased kujundada.
Leian, et pea igal lapsevanemal (NB! Nii emadel kui ka isadel, kuigi pealkiri võib olla eksitav) võiks taolise sõnumiga raamat läbi loetud olla (ja ka kirjeldatud meetodid rakendatud, muidugi), sest vastasel juhul jäävadki järeltulijad oma vanematest sõltuma ning ei oskagi iseseisvalt toimetada, kui neile ei anta võimalust omal käel pisemaidki otsuseid teha.

NB! Kõige ette-taha ära tegemine ei aita pikas plaanis ei last ega teid ennast.

Kohati kõrgemad ootused olid sellele teosele. Kui lõpetasin lugemise, oli peamine emotsioon lihtsalt "meh". Osad luuletused olid isegi üsna head, kuid teiste keeleline stiil oli luule kohta kuidagi liiga ... otsene ja rohmakas, mida mulle luuleteoses ei meeldi kohata.

Nii südamlik teos ja no võttis täiega silmad märjaks.