Pidin taaskordselt enesele tõdema, et Valdur Mikita teoste arutlused on väga huvitavalt ja värvikate näidetega üles ehitatud. Olgu sa siis filoloogia taustaga või mitte, on väga põnev lugeda, kuidas Mikita kirjeldab eesti keele säilimise probleemi.
10/10 hea lugemine, soovitan seda raamatut lugeda eelkõige kindlasti oma kursusekaaslastel, aga üleüldiselt ka kõigil eestlastel, kellel on vähegi südames meie rahvusetunnetus ja keele säilimine.

Ootasin midagi paremat ja köitvamat, aga see teos ei olnud väga minu sorti raamat. Pigem tekitas kohati segadust ja pettumust, kuna lootsin sellest teosest midagi rohkemat, midagi ägedamat, aga tulemus oli lihtsalt "meh".

Mõnus, humoorikas ja kaunis segane ülevaade keskmise 90-ndate algusperioodi ajakirjanduse tudengi õpingutest, tööst ja elu keerdkäikudest. Ka kõige kummalisematest ja halvematest hetkedest suudab Daniel Vaarik kirjutada läbi sellise huumoriprisma, et alguses naerad selle olukorra sõnastuse absurdsuse üle ja ... siis hiljem alles jõuab kohale, mis siis tegelikult juhtus. Ja naerda sai ikka kõvasti. Igati hea lugemine.

Kuidagi on selline tunne, et Rupi Kauri luulet lugenud inimesed tõmbavad enamasti kahte leeri: ühed armastavad seda kogu täiega ja teised pigem põrmustavad selle maatasa.

Mingil määral häiris mind selle teose ülesehitus. Hea oli, et ta oli temaatiliselt ära jaotatud, aga luule enda vorm oli pisut küsitav: tal oli selline kerge haiku hõng, aga samas täitsa luule ka polnud. Antud juhul ta oli ... hübriidvorm, millele ma kindlat liigitust ei oskagi anda. Selline omamoodi mikstuur.
Sisu enda poolest ta mulle samas meeldis, sest ligikaudu 90% sisuga sain samastuda ja sellele kaasa elada ning sõnastus ise oli ka võrdlemisi hea ja ladusalt loetav.

Ülesehituse ja žanri laialivalguvuse poolest võtaks ühe tärni maha, aga üldine lugemiskogemus ja sisu oli hea. Sellest ka 4⭐

Raamatu sisu on nii skisoidne kui üldse olla saab. Tundsin, kuidas Jasoni teekonnale kaasa elades oli pulss pidevalt laes, kuna tegevus käis kogu aeg täies hoos ning hinge tõmbamiseks ei jagunudki lehekülgedel ruumi. Tundub, et autor võis olla mingi tugeva psühhootilise aine all, kui seda kirjutas, kuid seda enam tabas "Tumeaine" oma sisuga äärmiselt õigesse punkti, justkui rusikas silmaauku.
__________________________________________

Praeguses modernses maailmas, kus on FOMO väga kerge tekkima, tekib tihti küsimusi, mis algavad sõnadega "mis siis, kui" ning me tekitame endale alternatiivseid maailmasid iseenda peas. Selle kõige juures on oluline silmas pidada, et "siin ja praegu" ongi parim versioon, sest see on reaalsus ning meie senised valikud ongi meid sellesse hetke toonud. Oluline ongi anda iseendast hetke parim ning hoida endas meelestatus, et kõik läheb nii nagu minema peab.