Kuidagi on selline tunne, et Rupi Kauri luulet lugenud inimesed tõmbavad enamasti kahte leeri: ühed armastavad seda kogu täiega ja teised pigem põrmustavad selle maatasa.

Mingil määral häiris mind selle teose ülesehitus. Hea oli, et ta oli temaatiliselt ära jaotatud, aga luule enda vorm oli pisut küsitav: tal oli selline kerge haiku hõng, aga samas täitsa luule ka polnud. Antud juhul ta oli ... hübriidvorm, millele ma kindlat liigitust ei oskagi anda. Selline omamoodi mikstuur.
Sisu enda poolest ta mulle samas meeldis, sest ligikaudu 90% sisuga sain samastuda ja sellele kaasa elada ning sõnastus ise oli ka võrdlemisi hea ja ladusalt loetav.

Ülesehituse ja žanri laialivalguvuse poolest võtaks ühe tärni maha, aga üldine lugemiskogemus ja sisu oli hea. Sellest ka 4⭐