Martin Algus räägib oma luules enda perest ning nende rõõmudest, muredest ja kaotustest nii Nõukogude Eesti ajal kui ka pärast iseseisvumist. Kuigi luulele kohaselt on teos mingil määral (tõenäoliselt) romantiseeritud, mõjub tema looming sellest hoolimata toorelt ja värskelt, kuid seda nende sõnade parimas mõttes. See on ehe ning see on päris elu - päris inimeste elu - kogu selle ilus ja valus.